Eesti ajaloo tudengid tutvustavad bakalaureusetöid
Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu noorte autorite koondise tegevus aastatel 1949-1952
Maarja Leedjärv
Uurisin oma bakalaureusetöös Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu (ENKL) juures tegutsenud noorte autorite koondise tegevust aastatel 1949–1952. Eesti NSVs oli võimul kindel soov algajatest autoritest usaldusväärsed nõukogude kirjanikud kasvatada. Selleks alustati ENKLi juures organiseeritud noortetööd juba 1947. aastal, 1949.–1952. aastatel ühendas algajaid kirjanikke noorte autorite koondis (NAK). NAKi koondusid kirjanduslike huvidega algajad autorid, kellele korraldati ideoloogilist ja kirjanduslikku kasvatustööd.
ENKLi liikmetest kirjanike abiga anti noortele poliitõppust, peeti loenguid ideoloogiast ja kirjandusest, korraldati arutluskoosolekuid ning pakuti loomingulisi konsultatsioone. Noortetöö toimus peamiselt Tallinnas, NAKi osakonnad loodi ka Tartus, Pärnus ja Viljandis. Kirjanikuteed alustavad noored jagati proosa-, luule- ning draamarühmadesse, kus nad omavahelistel arutluskoosolekutel üksteise käsikirjade üle arutlesid. Korraldati ka kirjandusvõistlusi, ülevabariigilisi kirjandushuviliste kokkusaamisi ning avaldati noorte autorite koguteoseid. Käsikirjade parandamisel pakkusid omapoolset abi ENKLi loomingulised konsultandid.
Plaanide järgi oleks NAKi kolm tööaastat pidanud olema väga tegusad ja tegelikult mõnel ajaperioodil see nii ka päriselt oli. Siiski ei ühtinud tööplaanides kirjapandu päriseluga. Tihti jäid koosolekud või loengud lihtsalt ära, kas siis noorte või NAKi juhatuse ja ENKLi liikmete passiivsuse tõttu. Ametliku võimu silmis ei vastanud noorte autorite ideoloogiline ja kirjanduslik tase ootustele, mistõttu otsustati 1952. aastal NAKi töö lõpetada ja üksikute andekamate noortega jätkas tööd selleks loodud komisjon.
"Nimi rikub linna"- kohanimede eestistamisest aastatel 1938-1940 linnanimede näitel
Mihkel Braun
Käsitlesin oma lõputöös 1930ndate lõpus ettevõetud riiklikku kampaaniat kohanimede eestistamiseks, keskendudes täpsemalt linnanimedele ning püüdes uurida protsessi kulgu, lähtepunkte ja kokkuvõttes ka selle läbikukkumise põhjuseid.
1938. aasta kohanimeseaduse järgi pidid toponüümid maakonnanimedest kuni tänavate ja kinnistusüksusteni olema eestilised. Vanad võõrapärased, halva kõla või labase tähendusega nimed kuulusid nüüdsest muutmisele (erandiks Eesti ajaloo seisukohalt positiivsed nimed).
Eestistamistöö korraldamiseks (nt tuli selgelt defineerida mõisted nagu “eestipärane nimi”) tuli Siseministeeriumis kokku asjatundjatest koosnev Kohanimede Nõukogu, mis leidis, et 33-st linnast nelja – Suure-Jaani, Paldiski, Kilingi-Nõmme ja Sindi – nimed ei vasta seaduses nõutule ja kuuluvad sestap sundkorras eestistamisele. Suure-Jaani ja Kilingi-Nõmme puhul oli põhjus nende kaheosalisus, Paldiskis võõrapäraseks hinnatud lõppliide -ski ning Sindis nime võõras algupära (see tulenevat 16. sajandi Pärnu raehärrast Claus Zintest, kes reetnud linna poolakatele). Kohalike initsiatiivil lisandusid protsessi Kuressaare ja Mõisaküla.
Idealistlikult alanud aktsioon takerdus peatselt probleemidesse: asjaga seotud ametkondades esines alatasa erimeelsusi. Nii protesteerisid sindilased Tallinnast tulnud ebaõiglasena näiva käsu vastu ning Siseministeerium blokeeris neile põhjendamatuna tundunud Kuressaare volikogu ettepaneku nimetada linn Kuresaareks (volinike arvates ei vastanud senine nimi õigekirjale).
Nimeküsimuses polnud alati üksmeelt ka kohalike seas. Näiteks leidus Mõisaküla inimesi, kes pidasid “küla”-nimega linna täiesti kohatuks kui ka neid, kelle arvates olid siuksed väited “alevisakslikud targutused”, mida kainemõistuslikud inimesed tõsiselt võtta ei tohiks. Läbivaks mureks oli ka sobivate asendusnimede leidmine. Ehkki Mõisakülas, kus aktsioon kujunes kohati palaganiks, esitati uueks nimeks lausa 101 ettepanekut (mh Soodoma, Jeerusalemm ja Säde, millest viimase kohta arvati leheveergudel, et too sobivat “paremini taskulambi patarei reklaamiks kui linnale nimeks”), ei osutnud neist ükski üldaktsepteerituks. Ministeeriumi bürokraatliku paindumatuse tõttu (kõik uued nimed tuli kinnitada korraga) ei õnnestunud nimevahetust lõpuni viia Kilingi-Nõmmes, kus ainsana leiti nii kohalike kui riigiametnike heakskiidu saanud asendusnimi Saarde.
Aktsiooni häiris ka halvenev julgeolekuolukord, mis päädis Eesti ja NSVL-i vahel sõlmitud nn baaside lepinguga: sellega läks Nõukogude sõjaväe kätte Paldiski linn, misjärel muutus selle ümbernimetamine mõeldamatuks. Lõplikuks hoobiks niigi halvatud protsessile kujunes 1940. aasta juulis toimunud Nõukogude okupatsioon, misjärel võimu haaranud nukuvalitsus eestistamiskampaania lõpetas, väites et eelmine võim muutnud nimesid vastu kohalike tahet.
